Iga päev on erinev eelmisest. Pidevalt pannakse proovile sinu vastupidavus, kohanemisvõime, suhtlemis- ja juhtimisoskus. Õppida kiiresti ei ole võimalik, mõnikord oleks see vajalik et ajaga toime tulla. Küll aga iga eelnev kogemus, vilumus ja õpitu aitab iga järgneva olukorraga kiiremini toime tulla.

Elukestev õpe on mõiste mis ikka ja jälle kerkib ülesse. Esimese hooga võib termin „elukestev õpe“ jätta mulje, et tegemist on millegagi, mis on mõeldud ainult või pigem täiskasvanutele. Keskealisele inimesele, kes ei oska enda senise haridusega midagi peale hakata või kes tahab töö leidmiseks läbida mingeid kursusi.

Kui terminit „elukestev õpe“ vaadata veidi teise nurga alt, võiks selle tähendus olla laiem – terve elu kestev õppimine, mis ei ole suunatud ainult täiskasvanud õppijale või tööd otsivale inimesele. Neid noori ja alles kooliealisi, kes on mingil hetkel ahastuses, kuna ei tea, mida enda tulevikuga peale hakata, kuhu õppima minna või mida üldse õppida, on palju.

Tegelikult on isegi normaalne, et inimene ei tea, mida ta teha tahab. Ja ehk ei olegi vaja. Enda tundmaõppimiseks võib kuluda rohkem aega, kui ootab meilt haridussüsteem ja ühiskond, milles elame.

Nüüd nendest mõtisklustes eemale ja sukeldun õpingutesse. Minu mõtted õppimise teemal on ennast ammendanud, liiga kaua ja palju ühel teemal istumine ei tee head, vähemalt minule.

Mina ja blogi pidamine, pole just eriti sinasõbrad. Ma tunnen, et ei taha alati kõike analüüsida ja arutada. Eriti mis puudutab veel enda analüüsimist. See lihtsalt pole mina. Sellest ka need harvad sissekanded.

Väike meenutus loengus toimunust. Loeng, kus tegelesime grupis õppimisega kujunes üsna põnevaks. Inimesed, kes sattusid minuga samasse gruppi sobisid suurepäraselt kokku. Mõttelõng ei katkenud kunagi, üks inimene täiustas teise mõtteid ja omavahel oli hea suhelda. Üsna tihti sellist "ideaalseid" gruppe ei teki, eriti veel olukordades, kus kõik inimesed on võõrad ja juhuslikult kokku pandud. Sel korral aga sujus kogu ülesanne väga meeldivalt. Inimeste vahel jaotusid osa ära iseseisvalt, tekkis grupiliider jne. Meeldiv kogemus.

Mina ja õppimine. Viimasel ajal on jälle järg käest ära kadunud. Aeg on vähe ja nii palju on veel vaja teha. Nagu mul ikka kombeks suudan ma alati kõik asjad jätta viimasele minutile. Ja seda endalegi märkamatult. Aja planeerimine on mu nõrk koht, eriti mis puudutab vajalike asjade tegemist (kuid mis mind hetkel ei köida).
Paar nädalat kõvasti pingutamist ja loodetavasti on kooliasjadega mõneks ajaks ühelpool. Väike puhkus oleks tore.



Niisiis jõudu mulle tööle :)

“Experience: that most brutal of teachers. But you learn, my God do you learn.” C. S. Lewis

Motivatsioonil on keskne roll inimese tegutsemise määramisel. Sel on indiviidi sisemusest tulenev mõju - inimesele iseloomulik jõud, mis avab piiratud arenguvõimalused. Motivatsiooni kui indiviidi pidev arengu ajendit võib pidada kaalukaks mõjuriks inimese kujunemisel enesearengu subjektiks.

Motivatsioon on enesearengu aluseks. Hetkel aga just see tegur minus puudub, tundub just kui oleks minus miski seisma jäänud. Raske on oma mõtteid koondada. Väga palju on teha...ja ma vajan motivatsiooni, et edasi liikuda. Pikk ja pime aeg on viimasegi energiavaru võtnud. Natuke rohkem päikest oleks tore :)

Mina kui õppija. Mulle meeldib õppida ja uusi teadmisi omandada. Mõnikord aga juhtub et kaldun rajalt kõrvale, sest mind haaravad asjad/teemad mis ei ole hetkel kohased ega esmatähtsad. Ülikooli tulekuga on palju muutunud, uued inimesed, uus keskkond...usun et olen suutnud kohaneda. Olen palju uut omandanud koolis, aga ka inimestelt kes on nüüd mu ümber.

Õppimine.

Inimene õpib kogu elu – ütlevad targad. Sellega nõustuvad vist kõik. Kuid mis on õppimine? See oli teema, mida arutasime eelmises loengus. Leidsin lühida kirjelduse õppimise mõiste kohta. Õppimine ja haridus jagunevad kaheks – formaalseks ja mitte-formaalseks õppimiseks ning hariduseks.

Formaalne haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust kontrollib.
Selle kõrval eksisteerib ka mitte-formaalne haridus, mis ei ole nii süsteemne. See toimub kõikjal väljaspool ametlikke kooliruume.

Mõlemad hariduse omandamise viisid on vajalikud ja nad täiendavad teineteist. Oluline on osata lugeda ja kirjutada, kuid oluline on osata ka avalikult esineda või näiteks vaipa kududa. Kõik need moodustavad kokku Sinu teadmised ja oskused, mida on vaja igapäevaelus ja -töö. Mitmekülgsed ja targad inimesed on alati väärtustatud.

See seletab kõik. Kuid minu jaoks on siiski tähtsam see mida ma õpin oma igapäevaelus, läbi oma kogemuste. Läbi oma õnnestumiste ja ebaõnnestumiste. Mis ei tähenda, et ma ei pea lugu raamatutest ammutataud tarkusest.





You can teach a student a lesson for a day; but if you can teach him to learn by creating curiosity, he will continue the learning process as long as he lives. ~Clay P. Bedford

Mona Lisa naeratus.

Loengu tarvis sai vaadatud ära film - Mona Lisa naeratus. Tõsielul põhinev romantiline draama. Väga inspireeriv. Lühidalt siis, et peategelaseks on Katherine (Julia Roberts), kes aidates õpilastel leida uusi radu ning püüdes avada nende silmi, avastab ta endas midagi uut ja ootamatud.

Põnev oli vaadata kuidas ta üritab viiekümnendate aastate konservatiivsesse tütarlastekooli mingit uudsust ja loomulikkust tuua.

Filmi lõppedes vilksatas mõningaid mõtteid peast läbi, mitte keegi meist ei ole mingisse kindlasse rolli sündinud, kõik on meie endi teha. Takistused ja raskused ongi headeks õpetajateks meile. Sellised tugevad naised on alati motiveerivad, tean isegi mõnda inimest kellel on sellised jooned. Imetlen neid. Loodan end leida samalt rajalt kunagi.

Esimene sissekanne.

Tere,


Olen Helen, käsitöötudeng (3 kursus). Antud blogi sai loodud loengu tarbeks (õppimine täiskasvanueas) ning siia peaksid tulema minu tööd ning mõtted , aga ka muud leiud mis ei pruugi teemaga haakude. Eks me näe :) Seniks aga põneva taaskohtumiseni .

foto Dimitri Caceaune

“There are three ingredients to the good life; learning, earning, and yearning.”

Christopher Morley